Igal sügisel mõtled, milleks sul üldse suvemaja ja aeda vaja on. Töötad väsimatult ja siis selgub, et saak pole enam endine ning kasvuhoones, majas, radadel on midagi pooleli – ühesõnaga, tunned rahulolematust. Või on see lihtsalt sügis?
Aprill on alanud. Kaks nädalat tagasi tegin oma esimese reisi linnast välja. Mul oli põlvini lumes vajudes piisavalt jõudu, et värvida mitme õuna-, ploomi-, pirni- ja kirsipuu tüved ning tundus, et oleksin pidanud hakkama pügama, aga ma ei jõudnudki selleni – ma ei tahtnud uuesti lumehangedesse märjaks saada...
Ja nüüd on lumi peaaegu sulanud. Läheme mõneks päevaks välja, et kõike kevadeks põhjalikult ette valmistada.
Pean puude pügamist jätkama ja kui päike paistab, siis pritsin neid ennetava meetmena. Põõsaste ja puude ümber lumele ning tulevastesse peenardesse pean puistama tuhka ja väetist.
Pean vaatama, kuidas mu lemmikroosidel katuse all läheb. Aprilli keskpaigaks saan selle ilmselt maha võtta; loodan, et suuri öökülmi ei tule.
Nüüd kasvuhoone! See vajab palju tähelepanu. Märtsis lasin oma mehel seda parandada, pestes seda söögisoodaga. Valasime mullale keeva vee ja pihustasime polükarbonaatklaase desinfitseerimislahusega. Nüüd pean selle väetisega üles kaevama ja lisakatte alla (Letrasil) istutama rohelised, redised ja seemikute seemned – asjad, mida otsustasin kasvuhoones kasvatada, kuna kõik aknalauad kodus on juba hõivatud.
Vaatetornis kasvavad viinapuud. Pean need kuivanud okstest ja lehtedest puhastama. Pese aknaid päikese käes.
Noh, need on esimesed visandid lähimate nädalate jaoks.
